Kuidas mind ära pöörati
Kõige vahvamad sõidud on need, kuhu satud ootamatult või viimasel hetkel. Siis kujuneb kõik, nagu ise kujuneb…
Sedamoodi tuli minu juurde ka sõit Kirna mõisa. Avastasin kutse reedel meililt. Minek pühapäeval. Rahaliselt ja ajaliselt sobis, nimi kirja!
Mõtlesin, et mulle see susser-vusser seal nagunii ei mõju, aga mõisad mulle meeldivad! Veel olen mõelnud, et paravärkidesse mina oma nina ei topi. Kardan ausalt öeldes mõistust kaotada.
Ja siis hakkas pihta- öösel ei saanud magada, sest terve külg valutas, hommikul oli jube paha olla, süda läikis ja peas tagus. Just sel hetkel, kui ma suure tee peale minema hakkasin, kust buss mu peale pidi korjama, hakkas tulema täiesti padukat. Vedas, et ma hommikul aknast välja vaadates oma lehvivad seelikusabad teksade vastu taipasin vahetada. See, kes kilekeebid välja mõtles, oli üks vahva vunts!
Bussis istusin väga toreda ja jutuka vanatädi kõrvale. Võõraste vanainimestega on mulle alati meeldinud vestelda! Meil on isegi ühiseid tuttavaid, maailm ju väike 🙂
Mõisaõue veeredes paistis bussiaknast üks lagunenud hoone. Ega tavaline inimene ei suudakski mõisa remontida, see on vast ärimeestele rohkem jõukohane.
Mõisaproua oli suure-laia jutuga, väikesekasvuline. Peale natukest aega jõupiltide uurimist seintelt kutsus ta meid sellisesse ruumi istuma, kus olid laes vahvad võlvkaared. Neid oli hästi palju ja need nö jooksid kokku ruumi keskele, kus rääkija hääl kõlaski nagu kusagilt kaare alt 🙂 Selliselt sügavalt ja õõnsalt.
Ma olin tema juttu kuulates selline väga skeptiline. Ja üldse enne sõitu ka mõtlesin, et see energiapinkidel istumise teema seal mõisaõuel on üks suur jura ja istujate enesesisendus.
Proua rääkis, et ennevanasti oli mõisa kohal mungaklooster; veel kes ja kust tal seal kõik
tähtsad isikud ravil käivad; et osad näevad munkade vaime ja mõned kuulevad koorilaulu. Ausalt öeldes kuulasin suunurk üleval!
Käed olid mul süles seljakoti peal ja hakkasid peaaegu kohe jutu algul jubedalt surisema. Mul käed üldse surevad tihti, see tunne on vastikult ebameeldiv. Aga nüüd oli see surin hoopis teistsugune, selline ühtlase mootori töötamise moodi. 🙂 Ja mitte ainult näpud ei surisenud, vaid käed kuni küünarnukkideni. Tavaliselt ma raputan ja liigutan sõrmi ja surin läheb üle. Nüüd ma sellist vajadust ei tundnud. Hakkasin lausa mõtlema, et mulle kindlasti mõjub see ruum ja mõisaõhustik. Siis mingi aja pärast oli tunne, et sõrmed on kerged nagu õhupallid ja jubedamalt laiali. Vaatasin alla ja – no ei.
Nad olid kenasti ikka alles üksteise peal, sõrmed natuke kõveras. Kuna ma uurisin ümbrust ja laedekoore, siis ma väga selle peale enam ei mõelnud, et miks mulle tunduvad sõrmed laiali ja paksud, kui nad ei ole liikunudki. Varsti hakkasin tundma hoopis, et sõrmed on õhus. Jutt oli parajasti huvitav kuulata ning ma allapoole tükk aega ei vaadanud. Kui siis õhus olemise ja kerguse tunne hästi suureks läks, vaatasin sülle- ja no ütle sa nüüd- mu käed olid mõlemad küll nagu üksteise peal, kuid ÕHUS, õlgadest saati õhus!!! Vahe koti, vasaku ja parema käe vahel oli nii paar sentimeetrit. No nüüd olin ikka küll täiesti üllatunud! Panin need sülle, ükstese peale ja siis koos kotile tagasi. Ja siis lausa teadlikult ise oma silmadega vaatasin, kuidas mu kaks peopesa jälle uuesti millimeetri haaval õhku tõusevad. Minul, kes ma mitte tuhkagi sensitiivset ei usu!!! Ma ei kuulnud enam, mida proua seal räägib. Jälgisin käsi.
Siis äkki kostus üks tema lause väga valjult, ehhki ta kindlasti rääkis samasuguse häälega, nagu varemgi. Lause oli, et kas on teist siin kellelgi jalgadega või põlvedega häda. No ma ei tüki eriti tähelepanu keskkpunkti ja kui seal olen, siis on alati jube ebameedliv olla, kõik ju vahivad! 😉 Tema lause peale aga kargasin püsti ja ütlesin, et minul jah sügisest saadik vesi tihti põlves ja üks jalg kaob alt, kas tohin tulla. Proua juhatas kõiki meid teise ruumi, kus munkade vaimud pidid inimesi ravima. Ma liikusin oma tooliga teistele järgi, loopisin kähku salli-koti-fotoka maha ja läksin toa keskele. Seal pidin ühe tooli nii panema, et teised on minu ümber ringis. Avastasin, et istun just sellise võlvkaarte kokkusaamise koha all, kus mu hääl õõnsalt kõlab. Mõisaproua tegi midagi mu põlve juures kätega ja siis istus tagasi sirgelt. Ütles, et nii, ma näen, et keegi juba su põlve juures midagi toimetab. Korraks tuli mulle naljakas tunne peale, et ah, jälle see umbluu-värk! Aga siis tundsin, nagu oleks selja tagant keegi turske ja pikk inimene mulle vasakule õlale patsaki oma käe toetanud. Õlg läks nii raskeks, et oleksin tahtnud sellega vastu maad toetada. Varsti oli see raskus juba kogu vasakus kehapooles (mis mul on nii 10-kond aastat valutanud, kohati nii, et ei saa ei liikuda ega magada.)
Siis järsku hakkasin ma USKUMA. Proua ju ei teadnud midagi mu artriidist, temaga sai räägitud põlvest! Igasugu erinevad tunded tulid järjest vasakusse külge ja jalga- kõigepealt siis see kohutav raskus, kus ma olin kindel, et ma olengi vajunud vastu maad. Tegelikult muidugi istusin sirgelt toolil edasi. Siis tulid valud, seejärel hakkasid lihased nagu krampi tõmbama või nagu oleks mulle erinevatesse kohtadesse jalal, õlal, käel, puusal elektrilaengut antud. Siis jälle valud, siis suur kerge õhupalli tunne ja jälle valud. Krampe enam teist korda ei tulnud, nendega nagu oleks kogu üks pool läbi töödeldud.
Üks naine, kes teadis palju tšakratest jms ütles, et tema näeb, nagu mul seisaks tume kuju vasaku õla taga. Mina istusin, tundsin oma tundeid, teised kuulasid proua juttu ja jälgisid mind. Ma isegi kuulasin kogu aeg tema juttu, aga tunne oli, nagu oleksin olnud mujal.
Mingil ajal ma enam ei jõllitanud tumepruuni lauajalga. Tõstsin pilgu ja hakkasin ruumi uurima.
Huvitavad seinad ja maalingud, võlvid ja dekoor… Küsisin, kas võin nüüd oma toolile istuda, proua ei lubanud, ütles, et alles toimetavad mu kallal. Kogu küljes oli järel nüüdseks selline ühtlane magus valu. (Artriidivalu aga, teate, on selline vastik, näriv ja puuriv ja vahetab kohta). Proua ütles, et nüüd läheme õue. Kargasin toolilt püsti, aga äkki oleks pidanud küsima, kas võin tõusta? Midagi ta mulle enam ei öelnud, rääkis teistega, kes temaga suhelda tahtsid. Ta nagu ei tahtnud mu muljeid ja tundeid kuulata, niisiis läksin koos teistega õue.
Seal hakkas meiega ringi käima keegi Enn, kes peaks olema ravitseja. Käisime kolm korda
ringiratast mingit rada mööda. Iga kord, kui kõrgetest tammedest mööda läksin, tundsin, kuidas külm tuulehoog must üle käis. Muidu ma reisidel surun alati käed vastu tammekoort, nii et nad seal surisema hakkavad. Nüüd mulle tammed üldse ei meeldinud. Enn pani meid seisma kaheksast tammest ringi sisse. Läksin kohe sellest ringist väljapoole. Ta masseeris valutavaid päid ja rääkis seal päris kaua, üks naine nt minestaski ära. Keegi sosistas, et tamme all ei tohi üle 3 minuti seistagi.
Siis vedas ta meid mööda territooriumi ühelt energiapingilt teisele, iga koht mõjutas meis midagi või mõnda oganit. Ma ei trüginud kusagil istuma, nii ei teagi, kas need energiad minuni üldse jõudsid.
Kogu liikumise aeg oli jällegi tunne (see sõna kordub küll juba igas lauses, srry!), et jalg on nagu üks suur sirge puupakk all, kange ja justkui paistes lai pall.
Viimaks ühes kohas ma ei tahtnud enam ühel kohal seista. Valud olid kadunud ja tahtsin nagu joosta ja hüpata, energia ülejäägid. 😉
Vaatasin, et eemal kena varjuline pink, kõndisin edasi ja istun sinna. Oi, küll oli mõnus istuda, sõin õuna ja ootasin, kuhupoole grupp edasi läheb. Ja siis järsku vaatasin ühe eemaloleva pingi poole, mis oli täiesti päikese käes. Selle kuuma suvega ma hakkasin päikest- noh mitte just vihkama, aga ei salli küll enam 😉 Nüüd tõusin püsti, sest ma tundsin, et ma TAHAN sinna pingile istuda. Poolik õunajupp oli mul ikka veel näpuvahel. Toetasin end toolile ja siis hakkas maa mu jalge alla tugevalt värisema. Esimene mõte oli, et nii siis näebki välja maavärin! Vaatasin teiste poole. Ei, nemad ikka kuulavad juttu edasi, kõik on rahulikud, ei ole segaduses, ei värise neil kuskilt midagi. Ja mina üksi istun ja hüplen! Mitte keegi ei vaadanud minu poole ka imelikult, et mida sa kargled seal. See polnud ka selline äraolemise tunne, nagu seal ruumis, kus mungad minuga askeldasid. Ei, ma sõin oma õuna lõpuni, st et olin täie mõistuse juures. Ah jah, noh lihtsalt maa natuke rappus jalgade all, nii muuseas! 😉 Kui ma siis olin õunasüdame viisakalt kotti pannud, toetasin peod ka pingile ja siis edasi oli mul kuni püsti tõusmiseni pidev tunne, nagu ma hüpleks mööda mingit paksu toru ülesalla.
Härra Enn oli oma jutu ära lõpetanud ja hakkas näitama haigustele vastavaid pinke. Ootasin huviga (ikka lihaste võdisedes üles alla liikudes), mis energikoht see selline on. Ja tuli välja, et luude ja liigeste oma! Oleks tahtnud kohe kõva häälega “Haaaaa!” karjuda. Siis sellepärast ma nii tahtsingi sinna päikese kätte praadima minna!!! :))) Pink just minu hädadele!
Minu kõrvale tuli veel kaks naist kahelepoole. Küsisin, kas nemad ka vibratsiooni vms tunnetavad, aga nad ei tundnud midagi. See eelmine pink, kus istusin, oli muide jalapink!
Kahju oli püsti tõusta ja ära minna. Aga enne sõitu tahtsin veel ühes kohas ära käia. Seal ukse taga järjekorras seistes vaatasin, et mingid tagaruumid. Tuli mõte, et tahan munkadega hüvasti jätta. Olin üksi koridoris, nii et lippasin ruumid läbi. Vanad värvikihid seintel, kõrged laed. Tühjad lagunenud ruumid kõik… Puidust trepp läks üles. Ega meid sinna poleks lubatud, aga ma nii tahtsin minna.
Lippasin hiirvaikselt üles ja oli tunne, et kui nüüd mööda koridori mõni kogu vastu hõljub, siis mina teda küll ei karda. Hea meel oleks hoopis. Ei näinud ma kedagi, aga nii hea oli neis rumides viibida.
Hästi kodune. Üleval oli veel suur sammastega saal, ikka muidugi remontimata, nagu muudki ruumid. Vaatasin üle iga ükse. Ühtegi ruumi ei lubanud endal vahele jätta. Mõttes tänasin sealelanuid. Ja lippasin trepist alla. Ja alles bussi poole minnes hakkasin mõtlema, et kui ma hommikul vasaku jalaga bussi astusin, pidin end käsipuust üles tõmbama. Ei, ma olen sellega juba aastaid harjunud, et kolm trepiastet õues ja seitse sees tuleb nii katsuda ära käia, et parem jalg võtab kaks-kolm astet ja vasakut tõstan vahel käega püksisäärest. Ja nüüd astusin bussi nagu terve inimene! Jalale sain TOETADA! Bussipingil istudes ei närinud kusagilt kontidevahelt. Kerge ja hea oli olla. Koju kepselda samuti.
Vasakus pooles vahelduvad siiani kaks tunnet- kas kerge õhupallitunne või siis selline ühtlane valu.
Selline imelik tunne on nagu väiksesed töömehed kopsivad mul külje sees ja sebivad usinasti ringi.
Mingi protsess nagu muud kui käib edasi, ehkki mungad jäid ju maha. Täna marssisin Sindi keskelt 6 kilti koju nagu midagi!
Oli see kõik kujutluse vili? Ma saan aru valust ja soojusest ja raskusest ja võdinast, aga seletagu keegi mulle ära maa kõikumine jalge all ja veel need kaootilistes kohtades elektrilaenud minu lihastesse. Neitsi tähtkujuna oleksin ette kujutades viimastega alustanud õlast ja lõpetanud jalaga. Või vastupidi 🙂
Tegelikult tuli mulle nüüd suur mure südamesse. Jalga lõi praegu kirjutamise ajal valu, näriv ja artriidine. Kas ma sekkusin nüüd teistpoolsusse? Kas ma ei oleks tohtinud sellet kõigest kirjutada?
Kulla mungad, ma ei saa ju olla ilma elamusi jagamata! Aitäh, et selle ühegi päeva mulle kinkisite! Ohh, imelik- nüüd teksti parandades ei valuta enam midagi.
NÄDAL HILJEM
Paljud küsivad, kuidas jalg on ka. No tõepoolest enam üleüldse ei valuta!!! Uskumatu!
Ja veel on öeldud, et kui sina, tuttav, ei räägiks, siis võõra sellist juttu ma küll ei usuks.
Esamaspäeval tuntud tunne, et külje sees keski-miski alles askeldab, on nüüdseks kadunud. Käin trepist vabalt üles-alla… Saan magada valudeta… Autost vasakule jalale toetudes välja astuda…
Kuus arsti on artriidi kallal aastaid jamanud, ajutiste leevendustega, kuid tulutult…
***********************************
See kõik võib olla ka tõesti enesesisendus, kuid kahjuks pole mulle elus nii palju fantaasiat antud.
No kust see pidi siis nüüd järsku tulema?